Suhkrulillede koolitus

Eelmise nädala lõpp (14.-15. jaanuar) oli väga-väga huvitav ja natuke ka väsitav aga kui mõelda kogemusele ja lõpptulemile siis väsimustunne ununeb! Ununeb ka see, et laupäeva õhtul Tartust Võrru sõitmine oli üks tõeline katsumus - nähtavus oli tiheda lumesaju tõttu rohkem kui null ja see löpakiht, mis teed kattis, muutis ka pidamise nulliks. Aga elasin selle üle ja loodan, et kõik teised liiklejad ka.

Nüüd asja juurde. Sai siis viibitud suhkrulillede (baas)koolitusel, mis toimus meil Ülikooli 1 asuva maja kohvikus (väike reklaam :D) ning mida juhendas selline tore ja rõõmsameelne naine nagu Olga Danilova (Lisselor OÜ). Meelitasime Olga Tallinnast Tartusse koolitust tegema ja usun, et ta väga ei kahetse et tuli. Läks veidi pikemalt kui algselt planeeritud aga eks see ole esimese korra värk.

Sain esimest korda korralikumalt katsuda lilleteipi- ja traati ning oskan nendega nüüd ka midagi peale hakata. Lillepastat olen ennegi kasutanud aga no mitte sellist nagu koolitusel (hoopis teine klass ja ka hinnaklass).
Alustuseks võtsime käsile lillepastast roosi tegemise. Alguses tundus asi ikka suht jama, ei saanud neid kroonlehti nii ilusasti kui vaja - said liiga tihedalt ja liiga madalale ja ... ja Olga oli rõõmsalt kohal ja parandas kuidas sai. Enestelegi märkamatult kulus meil roosi tegemiseks 3,5 tundi ja ehk ka mõni minut veel peale. Tulemuseks oli aga fantastiliselt ilus roosiõis ja seda kõigil 6 koolitusel osalejal.Ainult roosiõiega asi loomulikult ei piirdunud. Oli vaja teha hiirehernele lehti ja roosilehti ka. Esimene päev möödus ülikiirelt.
Teine päev algas pisemate lilleõitega. Esimesena võtsime käsile pisikesed fantaasialilled, neid andis ka pusida. Ei ole ju harjunud nii peenikeste voolimistöödega.
Teiseks meisterdasime hiireherne õisi, need said nii nunnud ja tõetruud, et ise ka ei uskunud. Nende puhul sai kasutatud spetsiaalseid lõikureid aga vorm ja lõplik viimistlus tuli ikka ise veel juurde anda ja teha.Kui kõik lilleõied ja lehekesed olid valmis meisterdatud siis tuli kõik need traatidest varreosad üle teipida spetsiaalse lilleteibiga. Päris igav tegemine ja käsi jäi kangeks sellest ühe ja sama liigutuse, keerutuse, tegemisest. Aga asi oli seda väärt. Teibituuningule järgnes värvimine. Selleks kasutasime erinevaid pulbervärve ja peale said need kantud pintsli abil. Seejärel teipisime hiireherneoksad kokku ja tegime traadist väädid. Kui kõik need potseduurid tehtud said võisime hakata lilli-lehti kimbuks kokku seadma. Polnudki nii kerge tegevus kui alguses mõtlesin, andis ikka sobitada ja sättida! Aga selline sai siis minu kimp:Koolituse lõppedes said kõik osalejad ilusa kuldsele paberile trükitud tunnistuse! Suurepärane kogemus, mis oli igat oma senti väärt.